Augusti viimasel nädalavahetusel tehti piltilusal Kabli rannal ajalugu. Lepanina hotellis peeti esimene postitantsu laager Eestis. Pole Campist saadud emotsioonid olid nii vägevad, et olen väga õnnelik, et sellisest vahvast üritusest ka isiklikult osa võtta otsustasin. Ja väga tore, et nii palju postitantsu fänne ühte kohta kokku õnnestus saada. Kui esialgu oli tahtjaid rohkemgi, siis paaril ootelistis postitantsijal õnnestus veel vahetult enne õiget päeva endale haigestunutelt osaluspilet lunastada.
Korralduslikult oli kõik väga hästi organiseeritud. Registreerumine läks ludinal ning kõik tarvilik info enne tähtsat nädalavahetust liikus eposti ja Facebooki vahendusel laitmatult. Kordagi ei tekkinud tunnet, et olen infopuuduses. Väike miinus minu silmis oli küll kauge toimumiskoht aga selle kompenseerisid kohapealsed imeilusad vaated. Kohalesõit oli küll pikk aga tegelikult oli tore end pikal sõidul sõidukaaslastega õigesse meeleollu viia. Ja loomulikult soe suveilm keset sügist. Paratamatult tekib küsimus kui palju selle eest juurde maksti?
Laagrilised olid jaotatud gruppidesse ning workshopid võisid alata. Nagu lubatud oli igal treenijal isiklik X-Pole post. Treenerid olid minu jaoks kõik nö uued. Igaüks oma stiili ja eripäraga ning mis põhiline igaühelt oli midagi põnevat õppida. Kõik workhopid olid intensiivsed ja tõsist tööd täis. Samuti stretchingud võis lugeda eraldi korralikuks treeninguks mitte kergeks venituseks peale “päris” trenni. Teise päeva esimesel soendusel oli seda ka kuulda, et tööd olid saanud ka teiste laagriliste lihased. Pühapäeval sõitsime juba kodu poole tagasi täitsa “haigetena”. Mina isiklikult olin veel mitu päeva aeglasemal pöördel. Või noh olgem ausad – esimene päev olin põhiliselt pikali ja kui oligi vaja toimetada, siis liikusin aegluubis :)
Õhtul peeti maha ka väike pidu, kus esines tantsuga ka Aerial Dance Studiost Natalja. Ainus millest kahju, et kõigi teiste osalejatega ei õnnestunudki kontakti saada. Teab kas nimesiltidest või tutvustusringist oleks abi olnud? Tundus küll, et kõik tundsid vähemalt kedagi ja keegi üksi nurgas ei konutanud. Eks maailm ole mobiilsemaks muutunud ja tihti tundub, et virtuaalselt ollakse avatumad ja julgemad suhtlejad. Loodetavasti jõuab seda viga parandada järgmises laagris.
Suured tänud korraldamise eest Merlele ja Kristelile Tallinn Pole Camp’ist! Ja jääme pikisilmi ootama uut suve ja mõne välistreeneriga postitantsu laagrit.