Kui karulauk kuulutab kevadet, siis rabarber toob suve. Olles värskelt esimese rabarberikoogu ahjust välja võtnud, on põhjust teda lähemalt uurida.
Rabarber (Rheum) armastab rammusat maapinda. Seda näitab ka minu isiklik aednikukogemus, et kui rabarber suvalisse kohta mulda torgata, siis on ta rohkem ilutaime funktsiooniga ja hädapärast saab kevadel ühe koogi ka. Rabarbereid on kokku kuni 30 erinevat sorti.
Jämedad lihakad lehevarred sisaldavad kaaliumi, kaltsiumi, fosforit ja rauda, B-rühma vitamiine, C-vitamiini. Eriti suur on C-vitamiini sisaldus on rabarberi lehtedes. Pean tunnistama, et ka minu tänase koogi lehed tuppa ei jõudnudki vaid läksid otse komposti. Rabarberi lehti saaks edukalt kasutada salatis ja smuutis.
Rabarberi hapusus tuleb oblikhappest, mis kaltsiumiga reageerides moodustub taim ja loomorganismides oblikhappesooli – oksalaate. Et oblikhape seob kaltsiumi, võib neid süües organismis tekkida kaltsiumi puudus ja häired kaltsiumiainevahetuses. Seepärast oleks mõistlik rabarberit koos piimatoodetega tarvitada.
Meil on tavapäraselt rabarber toidulaual koogis, mahlas, kissellis või moosina. Aga rabarberimarinaad lihale? Suurepäraselt sobib rabarber kokku maasikaga ning sidruni-apelsiniga.
Kuna rabarber on suhteliselt esimene saak keskmise eestlase kevadisest aiast, seega loomulikult on ta automaatselks ka “tervislik” aga poleks arvanud, et rabarber on ravimtoimega. Lugesin huviga, et kuivatatud rabarberi juurest (kogutakse sügisel) tehtud pulber korrastab seedimist ja veidi suuremas koguses lahtistab. Aga väidetavalt ta veel ka alandab kolesteroolitaset, puhastab maksa ja verd.
Väetan oma rabarberit kindlasti edaspidi hoolikamalt :)
Minu selle aasta esimene rabarberikook!